Pulmafotograafid Pärnust - artikkel ajalehes Pärnu Postimees

​

Pulmatort süüakse ära, tantsukingad kuluvad läbi, pruudikimp närtsib, kuid fotod jäävad. Tänu pulmafotograafile saab aastakümnete pärast taaselustada pulmapäeva rõõmu ja tundeid. Kuid kes on need inimesed, kes selle vastutusrikka ülesande enda kanda võtnud on? 

Portree- ja pulmafotograaf Maaris Puust on hetki jäädvustanud lapsest saati. Juba siis meeldis talle oma modellist koera sä˳ida poosidesse, panna talle lillepärgi pähe ja vaadata, et valgus pildil ilusti jääks. Tõsisemalt jõudis ta fotograafia juurde tagasi umbes kuus aastat tagasi, pulmafotograafina tegutseb ta neljandat hooaega.

Esimese pakkumise pulmapiltnikuna kätt˳ proovida tegi Puustile sõber. “Pulm toimus talvisel ajal. Kuigi oli kehv ilm, tegime enamiku ilupilte õues. Hoolimata sellest, et vihma hakkas sadama, pruudil oli külm ja õues õnnestus meil olla vaid veerand tundi, läks kõik hästi, ” jutustas ta.

Paari kuu pärast tehti taas samades pulmariietes pildistamine, mida nimetatakse trash the dress’i (pulmakleidi rikkumine, toim) fotoseansiks. Käidi rabas ja jalgupidi ojas. 

Ühes pulmas põgenes noorpaar pärast tseremooniat ralliautoga ja pulmalised pidid nad legendi järgi üles leidma. Maaris Puust

“Kui esimesi pulmi pildistades olin pulmahommikul nii närvis, et süda oli paha ja pea käis ringi, võtan nüüdseks juba veidi rahulikumalt, ” selgitas Puust, mis on aastatega muutunud. Nüüd õpib ta noorpaare enne paremini tundma, teeb pulma eel proovipildistamisi. Märksa paremad on seadmedki, juurde on tulnud palju teadmisi ja oskusi. “Praeguseks on mul peale fotovarustuse kaasas “esmaabipakk” , kuhu kuuluvad näiteks juukselakk, kaunistatud riidepuud kleidi pildistamiseks, puuder, haaknõelad, niit ja nõel.”

​Seitse aastat visuaalkunsti teinud Meelika Lehola pildistab peale pulmade portreid ja filmib dokke. Viis aastat tagasi ostis ta videokaamera asemel peegelkaamera ja peagi tulid esimesed kliendidki. 

Esimene pruutpaar, kelle pulmi Lehola jäädvustas, oli Kihnu-Pärnu paar Pärnus. Et Lehola ise on Kihnust pärit, oli pidu talle väga südamelähedane ja kodune. Sel üritusel olid esikohal Kihnu traditsioonid ja vanad pulmakombed. “Mitte ainult külalised, vaid minagi olin heas meeleolus, sest bänd ja mängud pakkusid palju positiivset energiat, ” meenutas ta.

Pärnust pärit Triin Künnapas ostis oma esimese peegelkaamera 2011. aastal ainult sellepärast, et enda lastest ilusaid pilte jäädvustada. Tegelikult olid tal fototöötlusprogrammid juba lapsest saati selged, kuna talle meeldis ajaviiteks pilte töödelda ja oma fantaasia tööle panna. “Kuskil aasta pärast kaamera ostmist tekkis mõte, et võiks rohkem praktiseerida. Kammisin Google’i ja Youtube’i läbi ning õppisin kõike omal käel. Ühtegi koolitust ma läbinud ei ole, ” avaldas Künnapas.

Künnapaski tunneb, et on võrreldes esimeste pulmakatsetustega saanud kogemuste võrra rikkamaks. Tal oli enda sõnutsi esimese pulma eel väike paanika, nagu hakkaks ise abielluma. Nii tunneb ta endiselt enne iga pulma, ent on nüüd palju enesekindlam.

​Fotograafidele tundub, et aastate lõikes on soovid, mida ja kuidas pildistada, jäänud enamjaolt samaks. Lehola kinnitusel soovitakse fotosid teha koos lähedaste ja perega. Mõni pruutpaar tahab veel detailseid pilte toidust, sõrmustest, riietest, lilledest ja muust pulmaga seonduvast. Varasemast rohkem soovitakse pildile saada siiraid emotsioone

Aina olulisemaks on läinud pruutneitsid ja peiupoisid, õhtused ilupildid päikeseloojangul ning romantiliselt dekoreeritud tseremoonia- ja peoruumid. “Samuti on üha populaarsem tabada hommikul enne ilupildistamise algust hetke, kui peigmees näeb pruuti esimest korda pulmariietes. Need on tõesti emotsionaalsed momendid, kus isegi Eesti meestelt saab pisara kä˳e, ” rääkis Puust.

Puusti jutu järgi juhtub igas pulmas midagi ootamatut või midagi, mis erineb kõigist eelnevatest. Üks tema meelest koomilisemaid seiku juhtus üsna hiljuti.

Kuigi noorpaariga räägiti pulmaeelsel kohtumisel vähemalt paar tundi, ei tulnud kordagi jutust välja, et peigmehel on identne kaksikvend.

Pulmahommikul oli fotograaf vara kohal. Kuna Puust pildistas e˳evalmistusi, teadis ta, et peigmees pani sinise ülikonna selga ja läks õue. Tehes tiiru ümber peotelgi, märkas Puust teda eemal aga hoopis kirjus ülikonnas. “Olin päris üllatunud, et miks ta küll riided ära vahetas. Jalutasin pildistades ümber pulmatelgi ja kui jõudsin lõpuks kohta, kus olin enne peigmeest näinud, seisis mees seal taas sinises ülikonnas, ” jagas Puust oma hämmeldust. “Ma vist vaatasin teda ikka väga imestunud silmadega. Ent samal hetkel märkasin peigmehe selja taga kirjus ülikonnas “peigmeest” ja asi oli selge.”

Lehola meenutas registreerimist, kus tal läks akutald katki ja ülejäänud akud olid juba tühjad. Kiirelt reageerides sai ta aga abi sõpradelt. Akud jõudsid kiirelt fotograafi taskusse. “Ükskord tõmbasin oma selja ära, kui tõstsin väikest kileko˳i. Olin sunnitud pildistama hirmsa seljavaluga, ” avaldas naine töö keerulisemaid olukordi.

Hirmu, et seade võib alt vedada, tunneb Künnapaski. “Valmistan end alati 100 protsenti ette. Võtan kas või kogu elamise kaasa, peaasi et kõik läheks plaanipäraselt. Abiellutakse ainult üks kord elus ja otse loomulikult peab see olema igale paarile nende elu ilusaim päev, ” arvas ta.

Fotograafid ütlesid kui ühest suust, et kõik pulmad on omamoodi erilised ja meeldejäävad.

Künnapase sõnutsi teevad selle tähtsa päeva eriliseks just inimesed. “Eesotsas pulmaisad! Oma töös olen näinud erinevaid pulmaisasid. Üks on naljakam kui teine. Alati olen saanud, kõht kõveras ja pisarad silmis, naerda, ” kiitis ta.

Puustile meenus eelmisel aastal Saaremaal pildistatud inglise-eesti pulm, kus eestlannast pruut tegi oma inglasest peigmehele üllatuse: ta tellis pulmaautoks Lada 2105. “Peigmees oli sellest nii sillas, et hõiskas ja naeris kogu pika pulmarongi aja ja pärast kallas pruudi musidega üle, ” rääkis piltnik. “Ühes pulmas põgenes noorpaar pärast tseremooniat ralliautoga ja pulmalised pidid nad legendi järgi üles leidma. Peigmees oli rallisõitja, sellest ka idee.”