Selle loo peategelased abiellusid 22. detsembril 1989 ning nüüd oli aeg pidada hõbepulmi. Merje ja Meelis on lihtsalt fantastiliselt huvitavad ja lõbusad inimesed. Tegelikult on seda terve nende suguvõsa ja sõpruskond. Kõik, kellega kohtusime, on tõeliselt elavad ja loomingulised. Päev juba algas väga põnevalt, nimelt pulmaautoks oli valitud John Deere traktor. Seda ei juhtu just sageli. Lilleneiudeks olid hoopis mehed ning hiljem autorongiga Haimresse sõites, tegi noorpaar kergeid põikeid künnipõllule ja jälle tagasi. Isegi drifti lasti traktoriga! Ja loomulikult hõlmas pidu kõike, mida üks pulm peab sisaldama: tants, naer, ametite jagamine, esinemised, võidu laulmised jne. Meil oli väga lõbus, aitäh teile, Merje ja Meelis, võimaluse eest veeta see päev koos teiega! Ja loomulikult täname ka kõiki, kes hõbepulma kordaminekule kaasa aitasid! 

Ta seisis minuga kord rohelises salus,
kus siiralt silma vaadates mu kätt ta palus.
Mu hing ta hingesugulust nii kindlalt tajus,
et süda tema südamele kaissu vajus.