Miks ma siis ütlesin, et 99.9 ehk siis kes on see 0,01%? Need on need, kes pildistamisel täielikult ja kategooriliselt keelduvad koostööst. Need on need, , kes ei tule ühelegi perepildile ja siinkohal ei räägi ma mitte lastest, vaid hoopis täiskasvanutest. Kusjuures absoluutselt kõigi selliste olukordade puhul on olnud tegemist isadega. Te ju ei käi iga päev või isegi mitte iga kuu pildistamas! Kallid isad, fotosessioon ei ole koht, kus näidata enda ego. Kus näidata välja enda jonni ja vastumeelsust. Kas teate miks? Teen kohe puust ja punaseks:
1) Kujutage nüüd ette, kui 20 aasta pärast vaatate oma lapsega perealbumist pilte. Fotodel lapsed naeravad, mängivad, kallistavad ema, istuvad kõik koos, ja siis su armas võsuke küsib:"Isa, miks sina pildil pole?"
Ja siis sa selgitad, et .... sa ei tahtnud? Miks sa ei tahtnud? Sulle ei meeldi kaamerad? Sa ei oska kaamera ees olla? Selleks on ju fotograaf, kes sind suunab! Või äkki oli halb päev? Halb tuju? Ükskõiksus? Sa ei oskagi võib olla midagi kosta, saad ju isegi aru, et ükski selgitus pole piisavalt hea nende suurte küsivate silmade jaoks. Ja sa tunned ennast kehvasti. Sa tegid midagi, mida sa ei saa enam kunagi muuta. Jah, saad teha uued perepildid aga mitte ealeski enam selliseid. Ja sul on valus, kuigi sa püüad seda tunnet eirata väites, et see sind ei kõiguta. Sa tead, et see on vale. Kõigutab küll!
2) Sinu lapsel on valus, sest puslest oleks justkui tükk puudu. Jah, sa võid olla maailma parim isa, kuid sinu lapsele on tähtis, et sa oleksid perepildil. See on osake ühtekuuluvustundest, pere kooskõlast, armastuse näitamisest. Ja see osa jääb nüüd temale olemata. Võimalik, et ta ei ütle sulle seda kunagi. Võimalik, et ta ei saa ise sellest arugi. Aga see mõjutab teda päris kindlasti
3) Sinu naisel on raske. Jah, teil võis olla hommikul tüli. Võib olla tülitsesite juba üleeile aga ikka pole leppinud. Sellegipoolest fotosessioon pole koht, kuhu võtta oma pereprobleemid kaasa. Jätame need ikka koju, eksju, sest pildistamisel, mitte ainult sinu laps, vaid ka sinu naine, vajavad sind. Mismoodi siis nüüd järsku naisel raske saab olla? Esiteks, ka tema jaoks jääb puslest tükk puudu, kui sind pole pildil. Teiseks, kui sina jonnid ega tule pildile, teevad sedasama ka lapsed. Päris kurb on sellises olukorras näha, kuidas niigi haavunud emme püüab ohjeldada kahte pisikest võsukest, kellest üks parasjagu kive püüab süüa ning teine jonnides selili viskab.
Minu arust on need kolm väga head põhjust, miks tulla pildile. Aga ma ütlen sulle veel ühe ning nüüd loe eriti hoolega
4) Fotosessioon on ühistegevus ja toob pere kokku, kas või lihtsalt hingeliselt samm haaval. Aga toob. Tekitab ühtsustunnet. See on elamus omaette. Perepildistamine on üks paljudest viisidest kuidas oma kallitele öelda "Ma armastan teid!"
Seega järgmine kord, kui lähete pildistama, olge kas või mõnelgi perepildil. Alustuseks on hea seegi.
Sellegipoolest mainin ära, et kogu selle aja jooksul, mil olen pildistanud, olen kohanud vaid kahte isa, kes tõesti ei olegi ühelegi pildile tulnud. Kõik teised on pärast mõningaid vihjeid või sõbralikku jutuajamist ikka kaamera ette tulnud ning nii mõnedki on lausa nii hoogu läinud et kui pere on juba väsinud ja tahab koju, siis see issi ikka tahab veel poseerida ning käib aga mõtteid välja, kus veel pilte võiks teha. Nii et te olete tõesti fantastilised! Ma väga imetlen, kuidas te ennast ületate ning hoolimata oma esialgsest vastumeelsusest fotosessioonile tulete. Eriti kihvt on näha muutust teis endis, kuidas te järsku avastate, et pildistamine on tore. Olge ka edasi niisama tublid. Aitäh, kniks ja kummardus teile kõigile!
Naistele - mõned soovitused kuidas käituda
Kuid selleks, et fotosessioon hästi läheks, võiksite oma kalli mehega rääkida pildistamise teemast. Ühe korra, teist korda, kuuekümnendat korda kui vaja. Ja kindlasti, kallid naised, ärge riielge oma mehega! Niimoodi tõmbub teie mees "lukku" ning ei avagi tõelisi põhjuseid, miks ta tulla ei taha. Võib olla tal on lapsepõlveset halvad kogemused. Võib olla kardab midagi, just nagu ma ülevalpool mainisin. Ja sellest tuleks rääkida ning teda tema murega aidata. Pehmelt, mitte süüdistavalt. Väga oluline on lasta tal rääkida, suunata kergete küsimustega, kuulata. Päriselt kuulata! Hea kui saate rääkida nii, et lapsi pole juures. Muidu ise kuulate poole kõrvaga lapsi, emmede värk ju. Rääkige põhjustest, miks ta võiks olla perepildil, miks sina teda vajad, mis on eesmärk, kas või talle ette lubada, et kui ta tuleb viie pildi peale, siis pole rohkem vaja. Aga pehmelt ja mõistvalt. Ja kui teil õnnestub ta niimoodi pildile saada, siis uskuge, teie õige käitumise juures on teda iga korraga üha kergem pildile saada. Ja kogu selle jutustamise käigus teie omavaheline suhe paraneb, te saate veel lähedasemaks, sest ta näeb, et te olete hooliv ja mõistev kaasa. Isegi kui teema veidi raske on.