Mõni aeg tagasi üks sõber juhtus sirvima minu facebooki feed-i. Ta keris ja keris üsna kiirelt allapoole, ei öelnud algul sõnagi, kuni äkitselt pani facebooki kinni ja sõnas üsna nõutult:"Sul on ju siin ainult fotograafide postitused. Pulmafotod, perefotod, beebipildid... "
​Itsitasin, sest ma ei tea, mida ta leida lootis aga mina olen omadega väga rahul. Olen alati olnud iseõppija ning teiste piltide analüüsimine annab palju. Lõpuks leiad need, kellele alt üles vaatad või keda lihtsalt väga imetled. Ja üks hetk, kui oled piisavalt vaeva näinud, avastad,et "Oi, ma ju teen ise ka selliseid pilte" . Ja sa otsid järgmised, kelle pildid sind inspireerivad. Ma ei taha olla mitte nende moodi, vaid neist erineda aga ainult paremuse poole. See on eesmärk. Ning täna tutvustan teile mõndaid minu lemmikpilte teiste pulmafotograafide 2017. aasta galeriidest nii Eestist kui välismaalt

Fotograafina kohtun väga paljude erinevate inimestega, tugev enamik, vast lausa 99.9% on imetoredad, põnevad, ägedad inimesed, kellega suhtleks väljaspool nii öelda tööaegagi. Inimesed, kellega tahaks sõber olla või keda kohvilegi mõnikord kutsuda. Tõesti, te olete fantastilised ning ma ütlen seda siiralt südamest. 

Miks ma siis ütlesin, et 99.9 ehk siis kes on see 0,01%? Need on need, kes pildistamisel täielikult ja kategooriliselt keelduvad koostööst. Need on need, , kes ei tule ühelegi perepildile ja siinkohal ei räägi ma mitte lastest, vaid hoopis täiskasvanutest. Kusjuures absoluutselt kõigi selliste olukordade puhul on olnud tegemist isadega. Te ju ei käi iga päev või isegi mitte iga kuu pildistamas! Kallid isad, fotosessioon ei ole koht, kus näidata enda ego. Kus näidata välja enda jonni ja vastumeelsust. Kas teate miks? Teen kohe puust ja punaseks:

1) Kujutage nüüd ette, kui 20 aasta pärast  vaatate oma lapsega perealbumist pilte. Fotodel lapsed naeravad, mängivad, kallistavad ema, istuvad kõik koos, ja siis su armas võsuke küsib:"Isa, miks sina pildil pole?"
Ja siis sa selgitad, et .... sa ei tahtnud? Miks sa ei tahtnud? Sulle ei meeldi kaamerad? Sa ei oska kaamera ees olla? Selleks on ju fotograaf, kes sind suunab! Või äkki oli halb päev? Halb tuju? Ükskõiksus? Sa ei oskagi võib olla midagi kosta, saad ju isegi aru, et ükski selgitus pole piisavalt hea nende suurte küsivate silmade jaoks. Ja sa tunned ennast kehvasti. Sa tegid midagi, mida sa ei saa enam kunagi muuta. Jah, saad teha uued perepildid aga mitte ealeski enam selliseid. Ja sul on valus, kuigi sa püüad seda tunnet eirata väites, et see sind ei kõiguta. Sa tead, et see on vale. Kõigutab küll!

2) Sinu lapsel on valus, sest puslest oleks justkui tükk puudu. Jah, sa võid olla maailma parim isa,  kuid sinu lapsele on tähtis, et sa oleksid perepildil. See on osake ühtekuuluvustundest, pere kooskõlast, armastuse näitamisest. Ja see osa jääb nüüd temale olemata. Võimalik, et ta ei ütle sulle seda kunagi. Võimalik, et ta ei saa ise sellest arugi. Aga see mõjutab teda päris kindlasti

3) Sinu naisel on raske. Jah, teil võis olla hommikul tüli. Võib olla tülitsesite juba üleeile aga ikka pole leppinud. Sellegipoolest fotosessioon pole koht, kuhu võtta oma pereprobleemid kaasa. Jätame need ikka koju, eksju, sest pildistamisel, mitte ainult sinu laps, vaid ka sinu naine, vajavad sind. Mismoodi siis nüüd järsku naisel raske saab olla? Esiteks, ka tema jaoks jääb puslest tükk puudu, kui sind pole pildil. Teiseks, kui sina jonnid ega tule pildile, teevad sedasama ka lapsed. Päris kurb on sellises olukorras näha, kuidas niigi haavunud emme püüab ohjeldada kahte pisikest võsukest, kellest üks parasjagu kive püüab süüa ning teine jonnides selili viskab. 

Minu arust on need kolm väga head põhjust, miks tulla pildile. Aga ma ütlen sulle veel ühe ning nüüd loe eriti hoolega

4) Fotosessioon on ühistegevus ja toob pere kokku, kas või lihtsalt hingeliselt samm haaval. Aga toob. Tekitab ühtsustunnet. See on elamus omaette. Perepildistamine on üks paljudest viisidest kuidas oma kallitele öelda "Ma armastan teid!"

Seega järgmine kord, kui lähete pildistama, olge kas või mõnelgi perepildil. Alustuseks on hea seegi. 

Sellegipoolest mainin ära, et kogu selle aja jooksul, mil olen pildistanud, olen kohanud vaid kahte isa, kes tõesti ei olegi ühelegi pildile tulnud. Kõik teised on pärast mõningaid vihjeid või sõbralikku jutuajamist ikka kaamera ette tulnud ning nii mõnedki on lausa nii hoogu läinud et kui pere on juba väsinud ja tahab koju, siis see issi ikka tahab veel poseerida ning käib aga mõtteid välja, kus veel pilte võiks teha. Nii et te olete tõesti fantastilised! Ma väga imetlen, kuidas te ennast ületate ning hoolimata oma esialgsest vastumeelsusest fotosessioonile tulete. Eriti kihvt on näha muutust teis endis, kuidas te järsku avastate, et pildistamine on tore. Olge ka edasi niisama tublid. Aitäh, kniks ja kummardus teile kõigile!

Eelnevast jutust jäi ilmselt mulje, et mehed, kes pildile ei tule, on üdini halvad. Tegelikult see on VALE. Nad ei ole halvad. Neil on omad põhjused mittetulekuks. Kas need põhjused ka teistele loogilised on, see juba teine teema. 

Kuid selleks, et fotosessioon hästi läheks, võiksite oma kalli mehega rääkida pildistamise teemast. Ühe korra, teist korda, kuuekümnendat korda kui vaja. Ja kindlasti, kallid naised, ärge riielge oma mehega! Niimoodi tõmbub teie mees "lukku" ning ei avagi tõelisi põhjuseid, miks ta tulla ei taha. Võib olla tal on lapsepõlveset halvad kogemused. Võib olla kardab midagi, just nagu ma ülevalpool mainisin. Ja sellest tuleks rääkida ning teda tema murega aidata. Pehmelt, mitte süüdistavalt. Väga oluline on lasta tal rääkida, suunata kergete küsimustega, kuulata. Päriselt kuulata! Hea kui saate rääkida nii, et lapsi pole juures. Muidu ise kuulate poole kõrvaga lapsi, emmede värk ju.  Rääkige põhjustest, miks ta võiks olla perepildil, miks sina teda vajad, mis on eesmärk, kas või talle ette lubada, et kui ta tuleb viie pildi peale, siis pole rohkem vaja. Aga pehmelt ja mõistvalt. Ja kui teil õnnestub ta niimoodi pildile saada, siis uskuge, teie õige käitumise juures on teda iga korraga üha kergem pildile saada. Ja kogu selle jutustamise käigus teie omavaheline suhe paraneb, te saate veel lähedasemaks, sest ta näeb, et te olete hooliv ja mõistev kaasa. Isegi kui teema veidi raske on. 

Meil on küll juba jaanuari lõpp, kuid kunagi pole hilja öelda aitäh eelmise aasta eest. Tegelikult juhtus ju nii palju toredat...alustan siis kuskilt otsast:
​

​See polnud kuskilt otsast tavaline laulmine,
sest tegelikult laulis ju vaid pruudi sõbranna.
​Aga pruut viiples selle kauni loo koos tähendusliku miimikaga oma armsamale, kes teda heldinud külaliste seast jälgis. Kuna paljud külalistest, sh peigmees ise, olid vaegkuuljad, siis leidis pruut erilise viisi, kuidas suurt armastust läbi laulu ja viiplemise näidata.

Elus on kõik võimalik, kui armastad kogu südamest! 

Pulmagaleriid näed siit: blogi

Kohtusin nii paljude beebidega ja nende peredega. Olen alati enne beebi pildistamist veidi ärevuses, et kas ta ikka magab jne. Siiani on kõik õnneks hästi läinud. Kuigi oli üks pisike, kes ei soovinud olla mitte kuskil mujal kui emme süles aga noh, mis seal ikka :D Kasutasime siis emmet beebi poseerimiseks. 

Lisaks kõigile teistele, pildistasin esimest korda kaksikuid! Loomulikult oli enamiku ajast nii, et kui üks magas, siis teine nõudis süüa, ning siis vahetus :D Ükshaaval sai küll rahulikult pildistada aga kahekesi koos oli veidi keerukam. Õnneks pärast mitmendat tundi saime nad ikka mõned korrad kahekesi koos pildile :D Nii äge oli!

Ja ma tahaks selliseid pildistamis veel ja veel ja veel teha. 

Mul on märkmikus tagaküljele kirja pandud pildistamise ideed, mida teostada soovin. Aeg ajalt võtan sealt mõne ette ning elan ennast siis pildistades välja. Kui idee saab pildile just nii nagu seda ette kujutasin, saabub ülim õnnetunne ja rahulolu. Ma isegi ei tea, millega seda võrrelda. Võib olla sellega, kui saad koolis eksamid tehtud :D
Ning ma lausa arrrmastan selliseid pildistamisi, kus saan veel rohkem enda ideid rakendada. Fantaasiasessioonid on üldse ägedad ning ma väga soovin, et neid rohkem oleks. Aga küll tuleb, kõik õigel ajal :)
​Praegu aga valmistun juba uue idee letti ladumiseks, et modell leida :D

Teri ja Famose pilte näed siit: blogi

Pulmakohtumised ehk siis kohtumised noorpaaridega enne broneeringu tegemist ja ka pärast seda. Veidi ärevad hetked, sest lähed ju iga kord justkui nagu töövestlusele. Samas, olen enda jaoks mõelnud need pigem kohtumisteks uute sõpradega, sest nii ma ju tegelikult tunnengi, kui olukorra tehnilist poolt mitte arvestada :D Tavaliselt mööduvad need kohtumised naerupahvakute ning uute ideede jagamise saatel. Nii äge on näha, kuidas noorpaaril silmad särama löövad, kui meil üheskoos mõni uus mõte tekib, kuidas just nende pulmas mõnda asja veel nendelikumalt lahendada saaks. Näiteks just hiljuti arutasin pruudiga, kuidas nende tseremoonia välja hakkab nägema. Oli juttu, et pulmaisa paneb muusika mängima, aga siis meenus mulle, et pruut ju mingi hetk mainis, et tema isa on alati lootnud, et keegi lastest hakkab pilli mängima. Pruudi isa pidavat ju muusik olema. Nii jõudsimegi üheskoos mõttele, et miks ei võiks pruudi isa tseremoonial muusikat mängida. See oleks talle kindlasti suur au. 

Sellised avastushetked, uued ideed, mõtete tööle panek - see on imeline tunne ning mul on alati suur rõõm näha, kui pruutpaar on õnnelik ja pulm tuleb just nende moodi eriline!

​Nii kihvt,  kui mitu põlvkonda leiavad selle ühise aja, et koos pildistama tulla. Eriti kihvt,kui tehakse stilistikaga fotosessioon. 

Näiteks kohtusin suve algul nende tüdrukutega siin pildil :D Oi meil oli lõbus. Ja kui palju vaeva nad olid riietuse ja aksessuaaridega näinud. Nad olid hingega teemas ning olen kindel, et sellest sai neile imeline mälestus!

​Kui pruutpaar soovib saada pulmapäeva hommikul tehtud foto õhtuks kätte, et see siis vanematele kinkida, tuleb ennast lihtsalt natukene kiiremini liigutada ning head koostööpartnerid leida. Siinkohal aitäh REKfotole :) 

Ja neid erilisi hetki on veel ja veel, kuid eks neist räägime teinekord edasi :)

Igal juhul suur suur aitäh teile, kes te veetsite selle aasta meiega ja kõigile, kes kaasa elasid! Seda on raske sõnadesse panna, kui olulised te olete! Kui väga teist hoolin ja kui tänulik olen. Igal juhul olete alati minu kaamera ette südamest oodatud. 

Teate neid asju, milleks valmistud pikalt ja ootad ärevalt ning siis järgmisel hetkel on need läbi? Pulmad ja pulmamess on ühed neist. 

Selleks aastaks olid plaanid suuremad ning suisa läksime kahekesi. 
Auto oli nii asju täis, et ma polnud ausalt öeldes eriti kindel, kas pean Kethe istme alla suruma või hoopis katusele kinnitama. Õnneks ta on aga nii pisike, et mahtus ikke esiistmele ära :D 

Olen juba mõnda aega Eesti Pulmad 2017 pulmamessi ootusärevuses. Seejuures südamest tänan kõiki kannatlikke fotosessioonide piltide ootajaid, sest olen isepäiselt tegelenud pulmapiltidega varem, kui lubatud sai. Tahaks ju ikka värske "kraamiga" messile minna. See aga omakorda tähendab, et kõik muu jääb tagaplaanile. 

Igal juhul uue raamatu sain valmis. Eelmine nädal õnnestus juba esimestele noorpaaridele seda näidata. Raamat on,isver, kui ilus. Särav, puhta trükiga ja imeliste piltidega. Ma päriselt ise ka vaatasin, et ohoh,  vist ikka oskan natuke pilti ka teha :D Seda juhtub harva, et ma enda tööga rahul olen, aga no näed siis. 

Siiski on ootusärevus endiselt suur! Veel on vaja asjad pakkida ning üht-teist otsida ja meisterdada. Ilmselt saab laua leidmine kõige raskem katsumus olema. Ilma selleta oleks veidi koomiline. Seejärel sukeldun juhtmetesse ning nuputan koos abilistega, kuidas.....aga vot sellest juba pärast messipäeva. 

Igal juhul loodan, et tuleb tore päev ning kohtume paljude põnevate inimestega!