Olen pikalt mõelnud, et võiks ju ka neid pilte näidata, mis meie tiimist aasta jooksul tehtud on. Kas siis meie enda tehtud või klientide poolt saadetud fotod. Nii mõnelgi on tore lugu rääkida või lihtsalt vahva vaadata. 

Kui me Kareniga esmakordselt kohtusime, läks kohe jutt sellele, kes millega tegeleb. Mina siis rääkisin, et minu elu töö ja hobi on fotograafia. Tema vastust kuuldes olin aga üsna hämmingus. Mul ei ole varemalt olnud ühtegi tuttavat ega ka sõpra, kes tegeleks nahast kottide ja muude aksessuaaride valmistamisega. Ja seda veel nii heal tasemel. Igal juhul olin uue tutvuse üle väga õnnelik. Ning olen siiani ja kindlasti ka edaspidi, sest juba varsti pärast esmakohtumist leppisime kokku tootepildistamise aja ning lisaks sellele avastasin kui kihvt tüdruk Karen on. 

Kohtusime suhteliselt vara hommikul Telliskivi loomelinnakus. Seal asub väike poeke, kus on müügil nii Kareni valmistatud kotid kui Ilosappa jalanõud, mida siis omavahel kombineerida otsustasime. Selgus, et poes me siiski pildistada ei saa ning seejärel jätkus sõit juba õmblustöökotta. Uskumatu, et minu väikesesse autosse kõik need kaasavõetud saapad ja kotid ära mahtusid. Algas stuudionurga ehitus:

Fotograafid kohtuvad väga paljude erinevate inimestega ja nii võib sageli ette tulla eriskummalisi olukordi :D Nii ka sel korral. 

Ühesõnaga, kas teate, mis on Dudoir? See on sama nagu buduaaripildistamine ainult et peategelaseks on meessoost isik, mitte naine. 

Algas see nii, et ühel päeval sain kõne, kus minult telliti koomilise olemisega meeste buduaaripildistamine. No midagi sellist, et poosid oleks nii nagu naistel tehakse aga kliendiks on mees. Öeldi kohe ära, et tegemist on pulmaeelse poissmeesteõhtu tralliga. Itsitasin mõttes terve selle kõne aja ning loomulikul võtsin pakkumise vastu, sest no millal veel sellist asja juhtub, eksju. Peale kaamera paluti kaasa võtta sessiooniks vajaminevaid aksessuaare...sh käerauad. Kuna mul on pildistamistesks juba igast kraami kogunenud, haarasin pildistamise päeval kõik kaasa ning sõitsin hotelli juurde. Mulle vastu tulnud poissmeeste õhtu korraldaja (kutsume teda edaspidi V-ks) tegi mulle väikese lühiülevaate, kes klient on ning mis neil plaanis. 

Nüüd algab nali :D :D Kõndisin V järel tuppa ning kui mind tervitas seal ca 10 meest, siis üks neist oli eriti suurte silmadega. Jah, see oli minu tänane modell (kutsume teda edaspidi S-ks). V hakkas mind tutvustama ning sain juba poole jutu pealt aru, et nad tegelikult ei ole vaesekesele üldse öelnud, et keegi sel päeval tulema peaks ja mis toimuma hakkab. Kõrvalt juba teised kihistasid naerda ja ütlesid, et nad tellisid strippari. S-i nägu läks veel valgemaks. Oleksin tahtnud kõht kõveras naerda, kuid siis tekkis mul idee teha olukord veelgi veidramaks, ning takistades V-d poole tutvustamise pealt, haarasin taskust käerauad väites, et need on vihjeks, miks ma sel õhtul sinna tulin. Jeerum, kui suureks ehmunud S-i silmad läksid. Kahjuks ei aidanud ka tõde rahuneda ning pidime talle andma hetke aega ennast koguda, et siis pildistama saaks asuda. Igatahes, pildid said tehtud ning minu kergel soovitusel ja S-i rõõmsal nõusolekul päris buduaarikaid me ei teinudki, vaid piirdusime palja ülakehaga tehtud portreepiltidega. Okei, sõprade rõõmuks sai kolm naljabuduaari ka teha ning isegi jänkukõrvu kasutatud :D Aga tulemus sai vägev. 

Aga mis siis pulmas toimus? Enne  kui edasi lähen, siis mainin ära, et tegu ei olnud S-i pulmaga, vaid R&T pulmaga, millest sai ka viimati tehtud video üles laetud. 

Kuigi ma kohtun noorpaaridega alati enne pulmi 1-3 korda, siis kuidagi oli läinud nii, et ma ei olnud teadlik peigmehe kaksikvennast. Olin hommikul vara juba pulmapaigas kohal. Jalutasin ringi, tegin pilte. Teadsin, et nii pruut kui peigmees on mõlemad jõudnud riideid ära vahetada ning peigmehel oli seljas kena tumesinine ülikond. Ühel hetkel märkasin, et peigmees oli miskipärast pannud selga heleda kirju ülikonna. Olin kergelt öeldes pisut üllatunud. Miks selline valik ja miks ta üldse riided ära vahetas, olid minu mõtted. Otsustasin teha kaugemalt ühe pildi ning kõndisin ümber maja tiiruga sinnapoole, kus olin omaarvates peigmeest näinud. Kohale jõudes oli kirju ülikonnaga mees kadunud ning vastu tuli tumesinise ülikonnaga peigmees. No misasja, mõtlesin. Kuidas ta nüüd jälle ära vahetas. Mis mõttes!! Kuna mul ümber maja kõndimine koos pildistamisega võttis tegelikult ca 20 min aega, siis mõtlesin, et aga äkki ta tõesti vahetas ära. Jõuaks ju küll. Selgus saabus aga siis kui nad mulle lõpuks üheskoos vastu jalutasid :D Väga vahva igatahes. Peo jooksul selgus, et nii mõnigi hea sõber teeb neil siiani vahet vaid riiete või naiste järgi, sest nad tõesti on väga väga sarnased. Isegi soengud on ühtemoodi :D 

Kui pruut tellib endale lohaka pisikese kimbu, siis ei tasu ikka suurt monkilikku kimpu teha, eks :D Nii juhtus meil ühe suvise pruudiga. 

Mulle meeldib lasteaedasid pildistada, ja just nii, et lähen veidi varem kohale ning tutvun lastega, teen pilti nende mängudest ning krutskitest. See on lasteaia lõpupeo pildistamise juures minu lemmik osa! Siis saad juba lapsi lähemalt tundma ning vanemad saavad oma võsukestest pilte, mis on midagi enamat, kui lihtsalt laps keset saali seismas ja pähetuubitud luuletust esitamas. Ja mis veel olulisem, laps saab endale pildi, mida täiskasvanuna saab lastelegi näidata, tõestamaks et ka tema oskas kunagi mängida :D

Loe edasi....