Ühes Tallinna kesklinna lasteaias oli päris mitu mitu last, kes ei tahtnud üldse paigal püsida ning grupipildil, kui jõudsin lapsi küljega sättides rivi ühest otsast teise (kusjuures tavaliselt ma ei pea seda tegema aga miskipärast lastel oli pead nii laiali otsas, et lause "seisa natuke küljega" läks kõrvust kõigil 44489232784 korral mööda. No ikka juhtub :) Ega ma vist ise väikesena parem ei olnud), siis selleks ajaks oli rivi esimene ots minu sättimise juba unustanud. :D See oli ühteaegu hämmastav ja naljakas! Aga saime ikka pildi tehtud ning äkki jäigi vahvam! Aga teine äärmus tuli kohe järgmisel nädalal, kui käisin väikeses maakoha lasteaias. Ma rääkisin vaikse rahuliku häälega, kuhu keegi võiks istuda ja nad tegidki seda. Ega ma muidu ei olekski selle peale üllatunud aga lihtsalt sellele eelnev kogemus oli ju hoopis midagi muud. Ja teate, mis veel juhtus siis kui nad olid oma kohad sisse võtnud?! Nad püsisid paigal!! :D Ja ma ei pidanud mitte midagi rohkem ütlema. Jällegi lahe kogemus. PS: kui te nüüd arvate, et need lapsed muidu ka vait ja vagurad olid, siis kus sa sellega :D Saime enne aktust ikka kõvasti möllupilte!
Oh ja mis veel vahvat, ma läksin pildistama lasteaeda, kus ma juba sügisel tegin lasteaiapilte (portreepildid ja rühmapildid) ning nii kui uksest sisse astusin, jooksid mulle lapsed rõõmsalt vastu mind kallistama. Üks lausa ütles, et:"Ma ootasin sind nii väga! Ma armastan sind!" :D Vau, sellist tervitust ma ei osanud oodata ning hõljusin pärast seda terve ülejäänud aja pea pilvedes ringi. Aitäh, Tammiste lasteaed!
Üldiselt oli igal pool ikka tõeliselt tore ning alati on suur rõõm kohtuda nii erinevate lastega! Nii, et võtke teadmiseks, kallid lapsed, te olete kõik vahvad just sellisena nagu te olete! Ootan järgmise aasta lõpetamisi väga!