Minni ja Jonathani pulm oli üks omanäolisemaid, milles siiani osalenud olen. Nii palju uut ja huvitavat.
Kui esimest korda Minni ja Jonathaniga kohtusin, läksime Pärnus mere äärde ja parki pildistama. Kohe algul tõmbas tähelepanu nende soov poseerida selliselt, et nad hoiavad ühiselt käsi koos, nagu palveasendis. Järgnes soov teha mõnda joogapoosi ning siis juba jõudsimegi jutuga sinnamaale, kus selgus, et nad kohtusid hingamise ja meditatiivtantsu laagris ning harrastavad mõlemad nii joogat kui kõike muud spirituaalset, mis sinna juurde kuulub. Lisaks mainiti mulle juba ette, et see pulm saab olema midagi hoopis teistsugust. Neil oli õigus!
Kui esimest korda Minni ja Jonathaniga kohtusin, läksime Pärnus mere äärde ja parki pildistama. Kohe algul tõmbas tähelepanu nende soov poseerida selliselt, et nad hoiavad ühiselt käsi koos, nagu palveasendis. Järgnes soov teha mõnda joogapoosi ning siis juba jõudsimegi jutuga sinnamaale, kus selgus, et nad kohtusid hingamise ja meditatiivtantsu laagris ning harrastavad mõlemad nii joogat kui kõike muud spirituaalset, mis sinna juurde kuulub. Lisaks mainiti mulle juba ette, et see pulm saab olema midagi hoopis teistsugust. Neil oli õigus!
Pulmapäeva hommik algas naerujoogaga, milles osalesid kõik külalised ning ka peigmees. Endalgi oli naljakas pildistada, justkui oleks ka joogat teinud. Aga kui läksin eemale, siis mõtlesin küll, et kui ei teaks, mis seal toas tegelikult toimub, paneks kostuvad hääled pähe igasugu küsimusi.
Samal ajal aga pruut koos mõne hea sõbra ning oma vanematega meisterdasid kohakaarte, plakatit ning palju muud. Sõbrannad tegid pruudile soengu ja meigi. Kusjuures meik tehti mitmepeale kokku, sest ümberringi oli mitmeid inimesi, kes kõik õpetussõnu jagasid.
Tseremoonia, mis oli inspireeritud iidsetest hõimutraditsioonidest, on siin loos kogu omapärasuse võti. Kõik pulmas olnud naised koos pruudiga läksid ühele poole saali, mehed koos peigmehega teisele poole. Mõlemalt poolt valiti endale esindaja ehk vanem, kelleks olid noorpaari ühed parimatest sõpradest. Seejärel hakkasid pooled kordamööda pruuti või peigmeest esindama, tegelikult lihtsamas mõttes paistis see suisa kauplemisena. Naised selgitasid meestele, miks just see pruut on hea sellele peigmehele, ning vastupidi. Arutelu oli pikk. Vanemad kaasasid ka teisi osalisi, selgitati, arutleti, isegi veidi tantsida oli vaja. Ning lõpuks võtsid mõlemad pooled ringi, mehed lõid kohe käed, et Sobib! aga naised veidi mänglesid ning sositasid omavahel ise kavalalt meeste poole piiludes. Aga ka sealt poolt tuli Jah! Seejärel võis ülejäänud tseremoonia alata. Kui sule ja suitsu osa välja arvata, oli see juba pisut sarnasem traditsioonilisele pulmatseremooniale.
Ja kui ülejäänud päevale mõelda, eriti õhtusele tantsupeole, siis pidin juba üsna kohe tõdema, et enamik seal olnutest tantsisid veidi....teistmoodi. Ilmnes, et üsna mitmed sealt olid meditatiivse tantsu õpetajad või lihtsalt sellistel kursustel käinud. Kogu õhustik oli teistmoodi. Väga mänglev ja samas enesekindel. Igaüks tantsis nii nagu südames tundis. Ka muusika, loomulikult, oli vastav.
Olen tänulik selle päeva eest. Usun, et õppisin omajagu, pealegi teisi tavasid on alati põnev jälgida. Aitäh selle võimaluse eest! Muide, mina ja ilmselt ka majas olnud töötajad, olime pulmas ainsad võõrad, kõik teised, sh tseremooniameister, olid juba ammused tuttavad noorpaarile. Seega, tegemist oli ka väga intiimse pulmaga, kus nii öelda võõraid silmi väga ei olnudki.
Samal ajal aga pruut koos mõne hea sõbra ning oma vanematega meisterdasid kohakaarte, plakatit ning palju muud. Sõbrannad tegid pruudile soengu ja meigi. Kusjuures meik tehti mitmepeale kokku, sest ümberringi oli mitmeid inimesi, kes kõik õpetussõnu jagasid.
Tseremoonia, mis oli inspireeritud iidsetest hõimutraditsioonidest, on siin loos kogu omapärasuse võti. Kõik pulmas olnud naised koos pruudiga läksid ühele poole saali, mehed koos peigmehega teisele poole. Mõlemalt poolt valiti endale esindaja ehk vanem, kelleks olid noorpaari ühed parimatest sõpradest. Seejärel hakkasid pooled kordamööda pruuti või peigmeest esindama, tegelikult lihtsamas mõttes paistis see suisa kauplemisena. Naised selgitasid meestele, miks just see pruut on hea sellele peigmehele, ning vastupidi. Arutelu oli pikk. Vanemad kaasasid ka teisi osalisi, selgitati, arutleti, isegi veidi tantsida oli vaja. Ning lõpuks võtsid mõlemad pooled ringi, mehed lõid kohe käed, et Sobib! aga naised veidi mänglesid ning sositasid omavahel ise kavalalt meeste poole piiludes. Aga ka sealt poolt tuli Jah! Seejärel võis ülejäänud tseremoonia alata. Kui sule ja suitsu osa välja arvata, oli see juba pisut sarnasem traditsioonilisele pulmatseremooniale.
Ja kui ülejäänud päevale mõelda, eriti õhtusele tantsupeole, siis pidin juba üsna kohe tõdema, et enamik seal olnutest tantsisid veidi....teistmoodi. Ilmnes, et üsna mitmed sealt olid meditatiivse tantsu õpetajad või lihtsalt sellistel kursustel käinud. Kogu õhustik oli teistmoodi. Väga mänglev ja samas enesekindel. Igaüks tantsis nii nagu südames tundis. Ka muusika, loomulikult, oli vastav.
Olen tänulik selle päeva eest. Usun, et õppisin omajagu, pealegi teisi tavasid on alati põnev jälgida. Aitäh selle võimaluse eest! Muide, mina ja ilmselt ka majas olnud töötajad, olime pulmas ainsad võõrad, kõik teised, sh tseremooniameister, olid juba ammused tuttavad noorpaarile. Seega, tegemist oli ka väga intiimse pulmaga, kus nii öelda võõraid silmi väga ei olnudki.
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 |   |
 |  |
 |   |
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
 |  |
RSS Feed