Kristiina ja Keithi kohtumine
"Meie lugu sai alguse väga noorelt, st teismeea alguses. Kõige lihtsamalt rääkides siis veebisaidil Rate.ee, tänu Keithi kirjutamisele...."
"Meie lugu sai alguse väga noorelt, st teismeea alguses. Kõige lihtsamalt rääkides siis veebisaidil Rate.ee, tänu Keithi kirjutamisele...."
"... hakkasime iga päev suhtlema ja nii läks suhe aina tõsisemaks. Kuigi ega selles eas ei ole miskit kindel va kooliharidus, siis meie suutsime asjad balansis hoida ja nii me üheskoos kõik kooliastmed (põhikooli ja keskkooli) läbi käisimegi. Põhikoolis käisime üksteisel külas rongiga, linna kooli minnes seiklesime bussidega ja 11. klassis kolisime juba kokku. Kui meilt on küsitud, mis meid niikaua on koos hoidnud, siis vastuseks on alati see, et me tahame koos olla ja kõik probleemid on võimalik selgeks rääkida. Meile väga meeldib üksteisega aega veeta ja nii on juba 9 aastat koos ühte rada käidud. "
Pulmafotograaf: Maaris Puust (Tölp) Maaris Photography
Videograaf: Igor Novitski
Pulmakorraldus: Maris Lätt
Tseremooniameister: Olav Karulin
Meikar: Ana Ferrum
Soengumeister: Anastasia Vohmjanina
Tseremoonia: Lepanina hotell
Ilupildid: road-tripil Häädemeestelt Saaremaale
Videograaf: Igor Novitski
Pulmakorraldus: Maris Lätt
Tseremooniameister: Olav Karulin
Meikar: Ana Ferrum
Soengumeister: Anastasia Vohmjanina
Tseremoonia: Lepanina hotell
Ilupildid: road-tripil Häädemeestelt Saaremaale
Pulmaplaneerimine ja -idee
"Kui Keith aprill 2020 küsimuse oli küsinud, teadsime kohe, et me kaua kihlatud olla ei soovi, aasta või paariga kindlasti abielluda. Niisiis hakkasimegi kohe suure hurraga peokohti vaatamas käima, aga kuidagi tunne ei olnud ühegi koha või peo mõttega õige. Nii jäi pulmaplaan suveks veidi tahaplaanile kui sügisel 2020 otsustasin, et ei, võtan asja ikkagi käsile ja otsin endale ühe inimese (pulmakorraldaja) kõrvale. Nii leidsin meile pulmakorraldaja Maris Lätti. "
Road-trip Saaremaale
"Olime Keithiga arutanud, et kui peo mõte ei tundu õige, siis kes keelab meil see päev enda moodi veeta. Nii jäigi plaaniks pulmatseremoonialt road-trip Saaremaale. Tegelikult olin salamisi alati unistanud pulmapäeva pigem kahekesi veeta kui pidu korraldada. Algul oli plaan täiesti kahekesi teha, aga lõplikuks variandiks jäi siiski perega (vanemad, õed-vennad ja vanaemad) tseremoonia teha. Plaan paigas, hakkasime enda kõrvale inimesi otsima, Marise abiga leidsime enda tagalasse: Fotograaf Maaris Puust (Tölp); Videograaf: Igor Novitski; Tseremooniameister: Olav Karulin; Meikar: Ana Ferrum; Soengumeister: Anastasia Vohmjanina."
Pulmapäev
Pulmapäeva kuupäev sai valitud meile olulise numbri järgi. 05.01 on meie aastapäev, soovisime, et pulmapäev oleks sellega hästi sarnane. Nii jäigi 05.07 ehk täpselt pool aastat hiljem aastapäeva tähistamisest. Registeerimas käisime tegelikult kahekesi 02.07.
05.07 sõitsime mitu tundi varem Lepanina hotelli, et end sättima hakata. Tunne sättimise ajal oli rahulik, tagant järele ise ka imestasin, et ma nii rahulikult seda võtsin. Kuigi samas kõik ütlesid mulle enne pulmi, et kuidas sa üldse närvis pole? Ma olin enda inimestes lihtsalt nii kindel, kõik meie päevaga seotud meeskond on siiski professionaalid ja teevad seda päevast päeva. Meie külalisteks olid ju ka tegelikult kõige lähedasemad, suhtleme nendega igapäevaselt ja on juba meie kiiksudega harjunud. :D Meie meikar, kes abiellus meist 2 nädalat hiljem, ütles, et tema juba praegu pabistab enda päeva pärast. Mina aga vaatasin aknast välja seda imelist vaadet, mis meil avanes ja mõtlesin, et ükskõik mis ka täna ei juhtu, tuleb sellest mu elu ilusaim päev. Eks tegelikult meie videograaf ütles kohe tutvuse algul, et niikuinii läheb midagi aia taha ja see on okei. :D
Ega ma tegelikult nii idealist polegi, kõik ei peagi ideaalselt jooksma, läheb natuke midagi metsa, siis mingu, ongi tore meenutada.
Kindlasti rahustas ka see, et Keith on alati kaljukindlus mu kõrval. Kui tema mu kõrval on, ei häiri mind ükski asi. Ja ega lahkuski mu kõrvalt siis kui ma kleiti selga panin. Kuigi kleit oli meil pool kuud kodus rippunud, olin talle kohe algul selgeks teinud, et näeb seda alles altari ees ja nii ka läks.
05.07 sõitsime mitu tundi varem Lepanina hotelli, et end sättima hakata. Tunne sättimise ajal oli rahulik, tagant järele ise ka imestasin, et ma nii rahulikult seda võtsin. Kuigi samas kõik ütlesid mulle enne pulmi, et kuidas sa üldse närvis pole? Ma olin enda inimestes lihtsalt nii kindel, kõik meie päevaga seotud meeskond on siiski professionaalid ja teevad seda päevast päeva. Meie külalisteks olid ju ka tegelikult kõige lähedasemad, suhtleme nendega igapäevaselt ja on juba meie kiiksudega harjunud. :D Meie meikar, kes abiellus meist 2 nädalat hiljem, ütles, et tema juba praegu pabistab enda päeva pärast. Mina aga vaatasin aknast välja seda imelist vaadet, mis meil avanes ja mõtlesin, et ükskõik mis ka täna ei juhtu, tuleb sellest mu elu ilusaim päev. Eks tegelikult meie videograaf ütles kohe tutvuse algul, et niikuinii läheb midagi aia taha ja see on okei. :D
Ega ma tegelikult nii idealist polegi, kõik ei peagi ideaalselt jooksma, läheb natuke midagi metsa, siis mingu, ongi tore meenutada.
Kindlasti rahustas ka see, et Keith on alati kaljukindlus mu kõrval. Kui tema mu kõrval on, ei häiri mind ükski asi. Ja ega lahkuski mu kõrvalt siis kui ma kleiti selga panin. Kuigi kleit oli meil pool kuud kodus rippunud, olin talle kohe algul selgeks teinud, et näeb seda alles altari ees ja nii ka läks.
Tseremoonia
Tseremoonia oli väga mõnusas vabas vormis, pigem nalja kui nuttu. Olav on täiega meie inimene ja ta tajus väga hästi meie ja meie lähedaste huumorimeele ära. Peale tseremooniat saatsime ära mu neiupõlvenime, tegime perega ilupilte ja saime omavahel veidi muljetada. Peale seda saatsid külalised meid (peale meie tulid kaasa veel foto- ja videograaf) teele ning jäid ise kaunist vaadet ja ilma Lepanina hotelli lõunasöögiga nautima.
Road trip
Meie road-tripi alguspunkt oli tseremoonia koha lähedal olev mets (teadsin kindlalt, et tahan pulmapäeval ilupilte männimetsas). Edasi viis tee meid Virtsu sadamasse, saime ka seal väga mõnusad pildid ja ütleme nii, et kui mulle tegelikult ei meeldi tähelepanukeskpunktis olla, siis valge kleidiga oma pulmapäeval pilke ja õnnitlusi püüda on VÄGEV!!
Praamile jõudes, pakkus töötaja meile kohe välja pildistamise kaptenisillal, mille me ka suurima heameelega vastu võtsime. Kahjuks praam kõigutas (minu meelest :D) päris hullult, niisiis väga kaua me seal üleval kahjuks olla ei saanud. Üldiselt kasutasime praamisõitu aga kõhu täitmisele kui pildistamisele.
Järgmine peatus oli Angla tuulikute juures, kus oli väga äge maastik ja olustik. Sealt tulid väga ägedad (Keithi lemmikud) pildid. Järgmine peatus oli täiesti eksprompt, kuna Maaris ja Igor sõitsid meie ees, jäi Maarisele maantee kõrval olev viljapõld silma, mille vahel kasvasid rukkililled ja no ega sellised kohad tuleb kohe ära kasutada. :D
Järgmine punkt pidi olema Sääretüki tuletorn, aga no see tee sinna. :D
Ühesõnaga
1. tee sinna oli kohutav ehk autodega läbi ei saanud ja
2. tee oli eravalduse all ehk see koht jäi käimata, aga jälle hea mälestus, mida meenutada.
Kuna kell oli juba kuskil 17.00 ja pikk päev oli seljataga, otsustasime Kuressaarega otsad kokku tõmmata. Lõpetasime Kuressaare linnuse taga olevas rannas. Mäletan hästi, et kuigi oli esmaspäev, siis rand oli inimesi täis. Nii ma oma suure kleidi ja Keith oma ülikonnaga seal rannas päevitavate ja suplevate inimeste vahel sobivat kohta otsisime. :D
Viimase ilupildi idee on ÜLIVÄGEV!! Ideeks oli võta shampanja ja teha korralik dušš pudeliga ehk panna päevale vägev punkt täpselt nagu rallisõitjad, mida me ka sel päeval olime, no mina küll pigem kaardilugeja. :D Sellest ideest olime sellest põnevil, eriti mehed (Keith ja Igor :D).
Päev lõppes meil kuskil 19.00 paiku Grand Rose hotellis, ütleme nii, et tuli päris pikk päev, aga see kõik oli seda ka väärt. Kui ma varem mõtlesin, milline see päev võiks olla, siis täpselt selline. Suur-suur kummardus tegijatele!
Praamile jõudes, pakkus töötaja meile kohe välja pildistamise kaptenisillal, mille me ka suurima heameelega vastu võtsime. Kahjuks praam kõigutas (minu meelest :D) päris hullult, niisiis väga kaua me seal üleval kahjuks olla ei saanud. Üldiselt kasutasime praamisõitu aga kõhu täitmisele kui pildistamisele.
Järgmine peatus oli Angla tuulikute juures, kus oli väga äge maastik ja olustik. Sealt tulid väga ägedad (Keithi lemmikud) pildid. Järgmine peatus oli täiesti eksprompt, kuna Maaris ja Igor sõitsid meie ees, jäi Maarisele maantee kõrval olev viljapõld silma, mille vahel kasvasid rukkililled ja no ega sellised kohad tuleb kohe ära kasutada. :D
Järgmine punkt pidi olema Sääretüki tuletorn, aga no see tee sinna. :D
Ühesõnaga
1. tee sinna oli kohutav ehk autodega läbi ei saanud ja
2. tee oli eravalduse all ehk see koht jäi käimata, aga jälle hea mälestus, mida meenutada.
Kuna kell oli juba kuskil 17.00 ja pikk päev oli seljataga, otsustasime Kuressaarega otsad kokku tõmmata. Lõpetasime Kuressaare linnuse taga olevas rannas. Mäletan hästi, et kuigi oli esmaspäev, siis rand oli inimesi täis. Nii ma oma suure kleidi ja Keith oma ülikonnaga seal rannas päevitavate ja suplevate inimeste vahel sobivat kohta otsisime. :D
Viimase ilupildi idee on ÜLIVÄGEV!! Ideeks oli võta shampanja ja teha korralik dušš pudeliga ehk panna päevale vägev punkt täpselt nagu rallisõitjad, mida me ka sel päeval olime, no mina küll pigem kaardilugeja. :D Sellest ideest olime sellest põnevil, eriti mehed (Keith ja Igor :D).
Päev lõppes meil kuskil 19.00 paiku Grand Rose hotellis, ütleme nii, et tuli päris pikk päev, aga see kõik oli seda ka väärt. Kui ma varem mõtlesin, milline see päev võiks olla, siis täpselt selline. Suur-suur kummardus tegijatele!
 |  |
 |  |
  |  |
RSS Feed