|
Tutvumise algusest on möödas 11 aastat. Kohtumine oli juhuslik, meil olid küll ühised sõbrad, kuid üksteisest ei olnud me midagi kuulnud. Ühel kevadpäeval sõites Tallinnast Võrru sattusime sama auto peale, tutvudes saime ka teada et käime samas ülikoolis, elame samas ühiselamus ja mis kõige huvitavam, et elame ka samal korrusel. Üksteist varem küll näinud ei olnud. Peale seda hakkasime rohkem suhtlema.  Mulle ei meeldi klišeed. AGA… Meie lugu ei ole nagu muinasjutt. Meie lugu ongi päris muinasjutt. Muinasjutt, mida ei ole raamatusse pandud, küll aga millest väga olulise päeva jäädvustas pildile imeline Maaris. Elasime sünnist saadik 20+ aastat teineteisest täpselt 540meetrise vahega taludes, mida eraldas vaid heinamaa ja 2 kraavi. Mingil põhjusel meie teed nende pikkade aastate jooksul kordagi ei ristunud. Olnud otsinud “seda õiget” kaugelt ja veel kaugemalt, saime me 2018.aasta kevadel oma armsas kodukülas kokku, et lihtsalt tantsijatena esinemise tarvis üks tantsuke selgeks õppida. “Puudutusel” oli meie jaoks aga hoopis suurem plaan ning sellest laulust ja tantsust sai meie ühise tee algus. “Tants meid kokku viis ja tantsides me edasi läheme!”  Meie loo algus: 14.veebruar.2013 Meie lugu sai alguse sõbrapäeval, kui kohtusime ühisel sõbrapäeva üritusel. Ühiste sõpradega koos ilmus kohale ka noormees Austraaliast. Alguses ei julgenud ma temaga juttu teha, kuna olin oma inglise keele oskuses üsna ebakindel. Õhtu möödudes ta ikka liikus aina lähemale, kuni lõpuks sattus istuma minu kõrvale. Mõtlesin oma peas, et kena noormees küll, kuid mitte eestlane. Minu peas oli alati olnud, et minu poisssõber/abikaasa peab olema eestlane. Vestlesin temaga viisakusest nii vähe kui võimalik. Ōhtu edenedes ei jätnud Henry ikka "jonni" ja oli alati kusagil läheduses ning püüdis juttu teha. Kõik toimus inglise keeles. Mitmed tunnid hiljem otsustasime sõpradega mõned tantsutiirud teha ja läksime välja. Seal sai Henry kannatus otsa ja ta otsustas, et aitab naljast. Ta tuli mu juurde ja sosistas Eesti keeles "Lähme tantsima". Mina arvasin, et meie ühine sõber õpetas talle need 2 sõna ja see pakkus mulle nii nalja. Kuid tuli välja, et ta oskab enamgi. Ma ei suutnud uskuda, kuidas ta oli meid kõiki ninapidi vedanud. Sellest hetkest mu kaitseloor langes ja meie jutuajamisel ei olnud lõppu ennem hommiku saabumist. Peale esimest nädalat tutvust, pidi Henry tagasi koju lendama. Sealt sai alguse meie 10 kuu pikkune kaugsuhe. Mina Eestis ja Henry Austraalias. Olime mōlemad vaid 19 aastases, kuid kõik tundus nii õige. Peale seda nägime üksteist nö 2 korda aastas, kui Henry Eestis käis või mina Austraalias. 2,5 aastat hiljem, peale ülikooli lõppu, kolisin ma jäädavalt Austraaliasse, kus alustasime meie "päris" kooselu.  Evelin:"Tahtsime Eldoga sind südamest tänada, et sa meie imelist pulmapäeva käisid jäädvustamas. Sa oled lihtsalt imeline inimene ning meil oli nii mõnus sinuga koos olla. Pildistamise hetke ma ootasin lausa õhinal, tekkis uudishimu, et mis kohad sa välja oled mõelnud :D Kuna me Eldoga oleme alguses päris vaiksed ning ilmselt niipalju kohe alguses ei suhtle, siis sinuga koos olles ei tekkinud sellest survet, et pean nüüd midagi kindlasti rääkima. Mõnus oli lihtsalt vaikselt (pigem joostes :D) läbi raba minna, sõnagi lausumata :) Aga kuna ma tahan väikese traditsiooni teha, et korra aastas ikka pildistamisele jõuda, siis küll sa meid veel tundma õpid :D Ega me normaalsed pole ;) :D Nagu ma buduaari pildistamise järel mainisin, siis ka peale seda pildistamist oli selline energialaeng mul sees, et lausa särasin õnnest :D Kuidagi see erinevate kohtade peale ronimised ja positsioonide võtmised, olid nii põnevad :D Koguaeg oli selline tunne, et noh kuhu nüüd :D Ma ilmselt ei suuda kunagi Sind ära tänada,et sa olid nõus sellest seiklusest osa võtma :) Sa olid nii armas, siiras ja südamlik inimene! Aitäh Sulle! Loodan, et kohtume veel!"  Planeerides umbes aasta meie erilist päeva, ei osanud me ette näha, et kõik nii hästi lõpuks välja kukub. Pulmapäeva hommikul ei olnud meil kummalgil närvi sees, mõtlesime veel, et ju siis ongi see õige asi - olemegi teineteise jaoks loodud. Tol päeval olime väga põnevil Maarisega pildistamisest ja see saigi olema lõbus ning pildid tulid suurepärased.  Merilyni mõtted pärast pulmapäeva:" Kui me 07.07.2017 kihlusime siis oli meie esialgne plaan, et võtame rahulikult ning kohe pulmi ei organiseeri. Mõtleme, otsime ideid ja võtame rahulikult. Nädal peale kihlumist nägime väga ilusat pulmavideot küünipulmast ning sellel hetkel otsustasime, et see on täpselt see, mida me soovime. Järgmisel päeval oli meil pakkumised küünidest saadud ning üsna kohe läksime ka OMA õiget küüni vaatama. Olime kohe mõlemad kindlad, et see on õige koht. Umbes nädalaga oli meil olemas fotograaf, koht, kutsemeister, notar, õmbleja, bänd, catering, lilleseadjad, isegi pulmaisa juhtus meie teele väga kiirelt ja täpselt see õige. PS! Pulmaisa ja kõik teised tegijad peavad olema pruutpaari „nägu“ ja nendega ühel lainel olema, see on nii oluline ja meil oli kõik ideaalne. Väga kiirelt oli ka olemas kutsete disain ning sai Maarisega käidud ka selle tarbeks pildistamas. Päris keeruline oli oma emotsioone ja pulma organiseerimist sõprade ja sugulaste eest varjata. Vanematele me muidugi rääkisime aga esimestele sõpradele teatasime siis, kui meil oli valmis kutse visand. Võtsime telefonist õhtusöögi ajal visandid lahti ja näitasime neile ning küsisime, kas on OKEI tekst?:) Segadus oli algul suur :D Aga lõpuks olid mõlemad väga rõõmsad ja nii oli meil kohe ka kaks abilist juures. Vaikselt teavitasime ka teisi ja lõpuks sai juba oktoobris kutsed kätte antud. Kui kutsed käes siis tundus, et kõik sujub ilusti ja aega on piisavalt. Kleidi osas otsustasin küll mitu korda ümber aga õnneks oli mul parim õmbleja ja probleeme ei tekkinud ja tulemus oli imeline. Kui pikk talv oli möödas läks juba suuremaks sagimiseks. Tuli hakata detaile paika panema ja sellel hetkel tekkis mul küll mure, et kas me ikka saame ise kõigega hakkama ja kuidas kõik ikka kokku sobib. Mõtlesin mitmel korral, et pean võtma appi pulmakorraldaja, aga siis otsustasime, et arutame oma imelise fotograafiga, tohutult toetava pulmaisaga ja lõpuks küsime arvamust veel kõige lähedasematelt sõpradelt ning vanematelt. Kõigilt tuli väga suur toetus ja abi ning käes see päev oligi. Pulmapäeva eelsel õhtul muretsesin, et äkki ei maga ma korralikult ja ei puhka end välja, aga kuna toimetamist oli ennem väga palju siis vajusin kohe unne ning hommikul kell 6 ärgata polnud eriti keeruline. Otsustasin kohe, et võtan seda päeva väga rahulikult ja naudin iga sekundit, ja nii ma tegin. Hommikukohvi nautisin koos oma parimate sõbrannadega. Siis saabusid juba fotograaf, videograaf ja jumestajad/ juuksurid. Maja oli nii mõnusalt sagimist täis. Kõik „probleemid“ mis sellel päeval tekkisid võtsin ma positiivselt vastu ning ei tekitanud suurt kära. Pigem võtsin suhtumise, et kui midagi juhtub siis juhtub ja nii peab olema. Kõik läks väga hästi ja halba midagi ei juhtunud, tuju ma rikkuda ei lasknud ja muretsemisest olin väga üle. Ainult üks väike kurbuse tunne tekkis mul peale pulmapäeva. Nimelt olime me tohutult pingutanud detailidega, ma lihtsalt olen detaili inimene. Mul oli väga kahju, et ma ei märganud/ ei jõudnud märgata lilleseadeid, toitude asetust, laua kaunistusi jms. Õnneks oli aga mul nii mega fotograaf, et kõik detailid said jäädvustatud. Lisaks sai kõik jäädvustatud ka meie suurepärase videograafi poolt nii et nüüd ma tean täpselt, milline meie pulmapidu ja kõik muu sellel päeval oli Teine asi, millest oli mul kahju, oli toit, ma ise ei jõudnud proovida neid kõiki imelisi asju, mida olime valinud. Pruudid- SÖÖGE OMA PULMAS! Me jäime kõigega mega rahule ja emotsioon järgmisel päeval oli nii mõnus. Me oleme tohutult tänulikud kõigile, kes meid sellel teel aitasid ja sellel päeval meiega olid!" 
 Tuttavaks saime nüüdseks 3,5a tagasi ühise sõbra sünnipäeval. Mina esimese hooga ei arvanud Matist midagi, kuigi Mati ütles, et tema jaoks oli see armastus esimesest silmapilgust. Minul tuli see koht kuskil paari nädala pärast, oleksin kui nätaki panniga pähe saanud :D Selle aasta jaanide paiku kihlusime ja siis hakkas see 3 kuud mega kiiret aega...planeerida, planeerida, planeerida...kus, mis ,kuidas? Kõige meeldejäävam hetk pulmadest oli siis,kui olime Rakvere keskväljakul ja pidime Svjata Vatra saatel tantsima. See oli sessuhtes nii õudne esialgu, kuna me mõlemad väga pabistasime oma esimest tantsu. Omade ees ei oleks lõpuks ehk midagi hullu olnud aga terve keskväljaku ees oli ikka alguses kõhe küll. Lõppude lõpuks jäime kõigega rahule. :)  Liisa:" See päev oli täis ülevaid emotsiooni, naeru ja rõõmu. Olime seda päeva plaaninud 2 aastat. Peamine soov oli, et meie ümber oleksid meile kõige tähtsamad ja kallimad inimesed, päeva korraldajad oleksid oma ala proffid (kellega oleks meil hea klapp) ning et oleks lõbus. Seda kõike me ka saime. Päev oli väga palav. Kõige ilusam ja hingeminevam hetk oli tseremoonia algus – sisenemine Arvo Pärdi Spiegel im spiegel loo saatel, tunne oli nagu oleksime ainult kahekesi. Tseremoonia sai „templi“ ühe korraliku vihmasahmakaga, mis oli hea sissejuhatus õhtule. Tahtsime et meie pulm ei oleks tüütult traditsiooniline vaid et kõigil oleks hea vaba olla, ja mis peamine, lõbus. Seda kõike see ka oli. Meie pulmapäev oli meie elu üks parimaid ja kaunemaid päevi"  |
Kategooriad
All
Arhiiv
April 2020
|
RSS Feed