|
Tutvumise algusest on möödas 11 aastat. Kohtumine oli juhuslik, meil olid küll ühised sõbrad, kuid üksteisest ei olnud me midagi kuulnud. Ühel kevadpäeval sõites Tallinnast Võrru sattusime sama auto peale, tutvudes saime ka teada et käime samas ülikoolis, elame samas ühiselamus ja mis kõige huvitavam, et elame ka samal korrusel. Üksteist varem küll näinud ei olnud. Peale seda hakkasime rohkem suhtlema.  Mulle ei meeldi klišeed. AGA… Meie lugu ei ole nagu muinasjutt. Meie lugu ongi päris muinasjutt. Muinasjutt, mida ei ole raamatusse pandud, küll aga millest väga olulise päeva jäädvustas pildile imeline Maaris. Elasime sünnist saadik 20+ aastat teineteisest täpselt 540meetrise vahega taludes, mida eraldas vaid heinamaa ja 2 kraavi. Mingil põhjusel meie teed nende pikkade aastate jooksul kordagi ei ristunud. Olnud otsinud “seda õiget” kaugelt ja veel kaugemalt, saime me 2018.aasta kevadel oma armsas kodukülas kokku, et lihtsalt tantsijatena esinemise tarvis üks tantsuke selgeks õppida. “Puudutusel” oli meie jaoks aga hoopis suurem plaan ning sellest laulust ja tantsust sai meie ühise tee algus. “Tants meid kokku viis ja tantsides me edasi läheme!”  Meie loo algus: 14.veebruar.2013 Meie lugu sai alguse sõbrapäeval, kui kohtusime ühisel sõbrapäeva üritusel. Ühiste sõpradega koos ilmus kohale ka noormees Austraaliast. Alguses ei julgenud ma temaga juttu teha, kuna olin oma inglise keele oskuses üsna ebakindel. Õhtu möödudes ta ikka liikus aina lähemale, kuni lõpuks sattus istuma minu kõrvale. Mõtlesin oma peas, et kena noormees küll, kuid mitte eestlane. Minu peas oli alati olnud, et minu poisssõber/abikaasa peab olema eestlane. Vestlesin temaga viisakusest nii vähe kui võimalik. Ōhtu edenedes ei jätnud Henry ikka "jonni" ja oli alati kusagil läheduses ning püüdis juttu teha. Kõik toimus inglise keeles. Mitmed tunnid hiljem otsustasime sõpradega mõned tantsutiirud teha ja läksime välja. Seal sai Henry kannatus otsa ja ta otsustas, et aitab naljast. Ta tuli mu juurde ja sosistas Eesti keeles "Lähme tantsima". Mina arvasin, et meie ühine sõber õpetas talle need 2 sõna ja see pakkus mulle nii nalja. Kuid tuli välja, et ta oskab enamgi. Ma ei suutnud uskuda, kuidas ta oli meid kõiki ninapidi vedanud. Sellest hetkest mu kaitseloor langes ja meie jutuajamisel ei olnud lõppu ennem hommiku saabumist. Peale esimest nädalat tutvust, pidi Henry tagasi koju lendama. Sealt sai alguse meie 10 kuu pikkune kaugsuhe. Mina Eestis ja Henry Austraalias. Olime mōlemad vaid 19 aastases, kuid kõik tundus nii õige. Peale seda nägime üksteist nö 2 korda aastas, kui Henry Eestis käis või mina Austraalias. 2,5 aastat hiljem, peale ülikooli lõppu, kolisin ma jäädavalt Austraaliasse, kus alustasime meie "päris" kooselu.  |
Kategooriad
All
Arhiiv
February 2023
|
RSS Feed